Varem kasutasime odavamaid kajaloode, mis ei anna vee all toimuvast nii selget pilti. Lihtsama kajaloodiga on võimalik näha vaid paadi alla, näha paadi all vee sügavust ja parimal juhul kalaparve, kui ta selleks ajaks paadi alt juba põgenenud ei ole. Korralik Totalscan anduriga kajalood näeb aga ka külgedele, mis tähendab, et ala, mida on võimalik korraga jälgida, on kordades laiem. Näiteks meie paadile paigaldatud Lowrance HDS Carbon seadmega on võimalik näha 100 meetrit paremale ja vasakule. Piltlikult öeldes näeme me ühe läbisõiduga nii suurt ala, mida lihtsama kajaloodiga peaks 10 korda läbi sõitma. See hoiab väga palju aega kokku.

Lisaks varustuse soovitamisele ja tausta detailideni lahti rääkimisele, aitasid Alteri spetsialistid meie paadile paigaldada kõik valitud seadmed. Lisaks mugavusele tagab see ka selle, et kõik elektrisüsteemid on korralikult ehitatud, sest ülepinge korral oleks majanduslik kahju arvestatav. Halvemal juhul rikub see kalapüügipäeva ja seadmed, halvemal juhul hävib tulekahjus paat. Meie paadile on paigaldatud järgmised Lowrance'i tooted: kajalood HDS9 Carbon ja Elite 7 Ti. Carboniga on ühendatud Totalscan andur ja 3D andur ning Elite on ühendatud Motorguide vöörimootorisse tehases sisse ehitatud anduriga. Mõlemal kajaloodil on puutetundlikud ekraanid ja väga hea kontrastiga pilt. Kajaloodide kinnitamiseks on olemas väga lai valik variante ning igale paadile on võimalik leida sobiv lahendus. Meile paigaldati üks ekraan vöörimootori kõrvale parda serva külge, et vööris püüdja pilti jälgida saaks. Carboni lasime paigaldada roolikonsooli külge, et kapten saaks paadiga navigeerida ja põhjareljeefi ning kalastikku jälgida. Lisaks vöörimootoris paiknevale andurile paikneb paadi ahtris veepiirist allpool Totalscan ja 3D andurid. Ahtris paiknevate anduritega tasub paadi veeskamisel ettevaatlik olla, et andurid vastu põhja ei läheks. Lauge slipi korral on mõistlik andurid enne paadi vette laskmist ja hiljem veest välja tõmbamisel üles pöörata. Seda saab teha ilma abivahendeid kasutamata käsitsi, kui anduri liigendi polt pole liiga jäigalt kinni keeratud.

Kajaloodide ekraanid on veekindlad ja ka märja näpuga väga edukalt juhitavad. Soovi korral saab aga ekraanid pärast püüki kinnituskonstruktsiooni küljest kiiresti lahti ühendada. Meie võtsime ekraanide hoiustamiseks kasutusele sülearvutitele mõeldud õlakoti, millega on väga mugav toimetada ning ekraanid on polstriga ilusti kaitstud. Lisaks on ekraanidel eemaldatavad plastikkatted, mis tagavad täiendava kaitse löökide ja kriimustuste eest.

Ühel ilusal kevadpäeval läksime kõike seda tehnikat, mis paadile paigaldatud, järvele katsetama. Kuna peamine eesmärk oli tehnikaga tutvumine ja selle võimekuse testimine ning lisaks oli ka haugipüügi keeluaeg, siis võtsime kaasa vaid mõned oma lemmikahvenapüügiritvad (Favorite Blue Bird and White Bird) ning mõned pakid silikoonlante. Nagu hiljem selgus, siis haaras uus tehika oma suurte ja huvitavate võimalustega meid enda embusesse ja kalapüügist ei tulnudki suurt midagi välja. Samas on mõistlik kohe alguses uus tehika pisidetailideni endale selgeks teha, et hiljem poleks olukorda, kus kallid ja väga võimekad seadmed on kasutada, aga nende ressursist kasutad ära vaid väikese osa. Loomulikult olime ka kirjanduse ja internetis kätte saadava info võimlaikult hästi endale selgeks teinud, aga reaalselt vee peal sõita ja proovida on ikka teine teema. Samuti tuleb kõik seadistada oma käe järgi.

Järvele jõudes panime ennast natukene kaldast eemal vöörimootriga ankrusse ja hakkasime seadmeid häälestama. Vastavalt ilmale soovitame kindlasti esmalt pildi kontrasti seadistada, mis tagab hästi loetava info ka väiksemalt ekraanilt. 
Esmakordsel kasutamisel, kui paadil on mitu seadet ja nad on võrku ühendatud, võib vaja minna seadistada ka seda, millisest andurist kumbki seade andmeid võtab. Nimelt on Carbonist võimalik kasutada kõiki võrku ühendatud seadmete andmeid, aga algselt tuleb seadistada, mis andurist mis pilt tuleb. See võttis meil alguses natuke aega, et sellest aru saada. Teine asi, mis võiks ära seadistada, on sonari logi salvestamine. Sonari logi (sügavusi, põhjareljeefi) on võimalik salvestada mälukaardile. See annab selle, et esiteks saab pärast kogu oma päeva nii öelda läbi kerida ja vaadata, kus me püüdsime ja mida nägime. Teine asi, nende põhjal on võimalik joonistada veekogu põhjareljeefi kaarte ja neid hiljem kasutada. See on väga mugav nendel järvedel, mille sügavuste kaardid pole saadaval. Aga ka nendel järvedel, mille sügavuskaardid on olemas, võib olla kasulik mingid huvitavad piirkonnad enda jaoks välja joonistada, sest siis jääb peale ka väiksem reljeef, näiteks põhjas olevad puujuurikad, kivid jms. Selleks läheb vaja piisavalt suurt micro sd kaarti. Meie ostsime alguses 64GB kaardi, aga seda ei saanud me Carboniga tööle. Esialgu jäi mulje, et 64GB kaardid ei ole toetatud või peab seda kuidagi erilised formateerima, aga kui 32GB kaardi sisse panime, hakkas kõik tööle. Sellele mahub sonari logi üle ühe ööpäeva, mis on täiesti piisav.

Samuti on tehase seadena olemas lai valik pildi kuvamise variante. Lisaks saab mõne nupuvajutusega teha endale sobiva kujunduse erineva suurusega erinevatest vaadetest, mida hiljem mugav kasutada. Endale vajalikud vaated võiks ka kohe alguses endale seadistada, s.t. peab otsustama, mis vaateid hakatakse korraga jälgima. Meie jaotasime hetkel ekraani nii, et all võtab pool ekraani Structure Scan vaade, mis näitab põhjastruktuuri, üleval võtab neljandiku ekraanist Chirp sonar ja neljandiku võtab Downscan (põhimõtteliselt sama Structure Scan, aga vaade on pandud alla, mitte külgedele). Võib tunduda, et nii Chirp kui ka Downscan näitavad justkui sama pilti, mõlema vaade on paadi alla, aga tegelikult näitavad nad natuke erinevalt, näiteks Downscan näitab paremini seda, kas objekt on põhja osa või on põhjast natuke kõrgemal.

Ühe ülemistest piltidest saab ka kaardivaatega asendada, kui oluline on teekonna jälgimine või teekonna punktide märkimine. Põhja skännimise ajal me kaarti tavaliselt ei vaata. Põhjuseks on see, et kaardi vaade 9-tollisele ekraanile teiste vaadete kõrvale lihtsalt ei mahu. Õigemini mahuks, aga siis läheksid teised vaated väiksemaks ja näeks korraga vähem detaile. Ideaalis võiks kaarti kuvada eraldi seadmel või kasutada suurema ekraaniga ühte kajaloodi. Kui eelarve kannatab, siis 12-tollise ekraaniga Carbon on selles mõttes mugavam, et sinna mahub rohkem vaateid korraga peale ja iga vaade on suurem. Loodud vaatele saab lisada ka pealiskihi, s.t. näiteks olemasoleva pildi nurka on võimalik kuvada paadi kiirust, vee temperatuuri ja muid andmeid.

Väiksematele järvedele sügavuskaarte pole saadaval, aga see ei tähenda, et kaardiplotterit ei ole vaja. Kui näiteks Navionicsi kaart on sees, siis näitab ta vähemalt veekogu ennast ilma sügavusteta, sellega on mugav vaadata, kus me veekogul parasjagu asume, samuti on mugav kaardiplotteri abil juhtida Motorguide elektrimootorit. Aga näiteks Emajõe jaoks on sügavuskaart täiesti olemas.

Elektrimootorit on kajaloodi ekraanilt väga mugav juhtida, selleks on palju võimalusi. Meie oleme kasutanud seda funktsiooni tavaliselt nii, et sõidame vaikselt bensiinimootoriga mööda järve, vöörimootor on seejuures vees. Liiga kiiresti niimoodi sõita ei tohi, aga vaiksel käigul võib. Mingi hetk märkame näiteks Structure Scan vaatel, et meist paremal või vasakul on mingi huvitav põhjareljeef või kala. Kui oleme sellest kohast juba mööda sõitnud, siis sellest ei ole hullu, kerime pildi tagasi, paneme sinna kursori ja salvestame punkti mällu. Kasulik on välja mõelda, mis tähiseid milliste objektide puhul kasutada. Näiteks kalaparve jaoks mitme kalakese pilt, suurema kala puhul üksiku kala pilt, kivide jaoks mingi muu kuju jne. Pärast seda, kui punkt on salvestatud, võib näiteks minna täpselt sellesse kohta, kus midagi huvitavat nägime, ja vaadata seda Downscaniga täpsemalt. Selleks valime ekraanilt autopiloodi funktsiooni, valime punkti, kuhu tahame minna, vajutame nuppu ja elektrimootor viib meid täpselt sellesse kohta ning „ankurdab”, s.t. hoiab meid GPSi järgi täpselt paigal, sõltumata tuulest. Rasket ankrut vette visata ja sellega kala hirmutada ei ole vaja.

Kui me tahame seda kohta ka spinninguga läbi püüda, siis täpselt selle kohale ankurdamine ei ole hea mõte, lanti tuleks sinna eemalt visata, kui just vertikaalse jigimisega ei tegele (meie võistlustel ei ole lubatud). Selleks avame kaardiplotteri akna ja paneme punkti sellest huvitavast kohast natuke ülesvoolu või vastavalt tuule suunale, et meil oleks mugav sealt lanti õigesse kohta loopida. Mis veel parem, me saame kaardiplotteril täpselt ära mõõta, mitu meetrit ühest punktist teiseni on. Kui me nüüd sinna ankurdamise punkti läheme, siis me teame täpselt, et see koht, kuhu me peame lante loopima, asub meist näiteks täpselt 21 meetri kaugusel. See lihtsustab väga oluliselt kala otsimist, me ei viska lanti suvalisse kohta, vaid teame üsna täpselt, kuhu tuleb visata ja mis seal all on.

Niimoodi me siis sõitsimegi mööda järve, jälgisime, mis veekogu põhjas toimub, aeg-ajalt proovisime ka püüda, kuid kala oli äärmiselt passiivne. Väga tõsiselt püüdmisega ei tegelenud ka, eesmärgid olid natuke teised. Üldiselt oli vesi veel väga külm ja kalal on teised mõtted peas, söömise peale ta hetkel ei mõtle, lisaks on kõht marja täis ja isu süüa ei ole.

Tekst on pärit Team Favorite Estonia blogist, teksti autor: Alexander Andrusenko