Hõbemedal Eesti koondisele

Teksti kirjutas: Alexander Andrusenko ja Lehar Leetsaar

Võrtsjärve MM on läbi ja aeg on teha kokkuvõtted. Järgnevas kirjutab Alexander sellest, kuidas meil treeningud ja võistlus ise läksid ja teises osas teeb Lehar väikese kokkuvõtte meie spinningupüügi MMidel osalemise kohta viimase 10 aasta jooksul.

— Alexander —

Ametlikud treeningud + võistluspäev
Mitteametlikest treeningutest ei hakka pikemalt kirjutama, aga lühidalt ütleks nii, et oleme püüdnud nii koha, ahvenat kui ka haugi ja eeltreeningute järgi on kohapüük olnud alati edukam kui kõik teised püügiviisid. Nädal enne MMi ametlikke treeninguid tegime veel korraliku ühistreeningtsükli. See treeningtsükkel oli muidugi raske, sest hakkasid sügistormid ja kala käitumine muutus. Siiski olime seisukohal, et kui tahame sellel MMil võita, siis peame püüdma koha.
Pärast mitteametlikke treeninguid saime 2 päeva kodus puhata ning esmaspäeva hommikul olime tagasi Võrtsjärvel. Ajakava nägi ette, et esmaspäevast hakkab 3 ametlikku treeningpäeva ning neljapäevast laupäevani on 3 võistluspäeva. Ametlikud treeningud on kõigest 7 tundi, nii et pidi tegutsema kiiresti ja efektiivselt. Muidu veedame vee peal tavaliselt 9-11 tundi. Enne ametlikke treeninguid märkisime kaardile 11 tsooni, kus oleme mingitel aegadel saanud hästi koha. Leppisime Janno ja Siimu paatkonnaga omavahel kokku, mis tsoone keegi kontrollib, ja eesmärk oli ametlike treeningute jooksul leida parimad tsoonid, mittetöötavad maha tõmmata ja aru saada, kuidas ja mida hetkel koha võtab. Kolmas paat püüdis samal ajal haugi.

Esimesel treeningpäeval võtsime umbes pooled tsoonid läbi, enamus neist pidime maha tõmbama, sest seal enam kala ei olnud, osades oli aga kala alles. Üldine seis tundus tol ajal veel täiesti lubav ja päris mitu ala oli veel kontrollimata. Siiski tegi muret järsk ilmamuutus. Ööd muutusid järsku külmemaks, hakkas puhuma idatuul ja vee temperatuur hakkas kiiresti langema. Enne teist treeningpäeva tulidki esimesed öökülmad. Teine treeningpäev näitaski, et koha vajus täiesti põhja ja muutus väga passiivseks. Sõitsime läbi kõik ülejäänud alad ja pidime nentima, et kala on kadunud ja püüda pole midagi. See asjaolu tegi päris murelikuks, sest kohavõtt muutus iga päevaga kehvemaks ja kehvemaks ning kala hakkas järjest rohkem ringi liikuma. Kolmandaks treeninguks oli plaan kadunud kohaparved üles leida. Sõitsime terve päev ringi ja lõpuks õnnestuski leida 3 tsooni, kus oli piisavalt kala. Õhtuks oli tuju juba hoopis parem, aga kuna kohaparved on hästi liikuvad, siis muidugi muretsesime, kas need parved võistluspäevadeks ikka jäävad sinna või liiguvad jälle ära.

Enne esimest võistluspäeva tegime meeskonnaga koosoleku ja panime esimese võistluspäeva taktika paika – läheme kahe paatkonnaga koha püüdma. Haugipüügis oli meil raske leida mingeid suuri eeliseid võrreldes teiste koondistega, sest haugi oskavad kõik püüda ja kala on kõik üles leidnud. Meil ei olnud mingeid erilisi salajasi kohti või mingeid nippe, mida keegi teine ei leiaks. Aga kohapüügis me teadsime, et enamus koondiseid sellest jagu ei saanud, samuti on koha keskmiselt suurem kui haug ja heal päeval võib saada üle 10 koha. Niisiis, otsustasime võtta selle riski.

Esimese võistluspäeva hommikul startisime esimeses grupis ning Siim ja Janno startisid 10 minutit hiljem teises grupis. Meie otsustasime alustada sellest tsoonist, mille eelmisel päeval üles leidsime ja kus näitas päris palju koha. Siim läks oma tsooni, kus tema viimasel päeval kala leidis. Kui keegi hakkab kala saama, siis pidime teisele paatkonnale helistama ja vajadusel ühes tsoonis püüdma, kui teisel paatkonnal kalaga mingi probleem peaks tekkima. Käis stardipauk ja kõik paadid suundusid täiskiirusel oma kohtadesse. Valdav osa läks lõunaossa haugi püüdma, leedukad läksid ahvenat püüdma ja meie vist ainukestena koha püüdma. Jõudsime oma kohatsooni ja hakkasime püüdma. Hommikul kala veel veidi näitas, aga väga vähe ja kohal oli suu täiesti lukus. Parimal juhul saime mõned järeleujumised, aga ükski koha lanti ei võtnud. Suur kohaparv, mille me eelmisel päeval üles leidsime, oli ära hajunud. Läksime teise tsooni ja seal olukord kordus – kala on kadunud. Plaan C oli kolmas tsoon, sinna oli pikk sõit, aga midagi paremat teha ei olnud, läksime sinna. Tulemus sama, kala lihtsalt ei ole.

Plaanid said sellega kahjuks otsa ja pidime hakkama võistluspäeva ajal kala uuesti nullist otsima. Sõitsime siis lihtalt ringi ja otsisime. Niimoodi möödus päris mitu tundi. Aeg tiksub, võistluspäeva lõpuni on jäänud alla 2 tunni ja meil on protokollis jätkuvalt 0. Võite ette kujutada, mis närvipinge see on, kui lähed MMile eesmärgiga võita, aga päeva lõpuks on protokollis 0 ning iga järgneva minutiga vajud ainult sügavamale auku.
Mingi aeg pärast kella 13 helistas Siim ja ütles, et leidis veidi parema tsooni ja seal hakkas vist koha natukenegi võtma ning neil õnnestus juba 2 koha kätte saada. Pikalt mõtlemata mootorile hääled sisse ja tormasime nende juurde, et midagigi saada. Kala oli seal tõesti veidi paremas toonuses kui mujal, aga aega oli lõpuni jäänud väga vähe. Kell 14:06 saimegi nullist välja 67cm kohaga ning kell 14:35 pidime juba püügi lõpetama, et õigeks ajaks finišisse jõuda. Meie jaoks oli see vist nullitamise rekord – üle 7 tunni nullis ja alles siis õnnestus nullist välja saada. Tuju ei olnud kiita ja mõistsime, et see päev on muidugi läbikukkumine, aga hea, et vähemalt nullist välja saime, see annab mingigi võimaluse veel järgmistel päevadel olukorda parandada.
Õhtuks selgus, et esimese päeva tulemused andsid meile riikide arvestuses 6. koha. Närvid olid täiesti läbi ja järgmiseks päevaks ei olnud meil mitte mingeid mõtteid, mida edasi teha. Lehariga rääkisime, et kuna järgmiseks päevaks meil ühtegi head plaani ei ole, siis võib-olla peaks kapten siiski tegema asenduse ning meie asemel mingu kolmas paatkond haugi püüdma, oleksime seda otsust täiesti aktsepteerinud. Õhtusel koosolekul otsustas siiski kapten, et kui ütlesime, et läheme “Va banque”, siis lähemegi “Va banque”. Meie jaoks tähendas see seda, et läheme jälle koha püüdma. Õhkõrn lootus oli, et kui minna sinna eilsesse tsooni kohe hommikul, siis ehk õnnestub hommikuse aktiivsusega midagigi saada.

Hommiku enne starti tuli meie juurde Maksim ja küsis, kuidas on ja mis plaanid meil on. Ütlesime ausalt, et hea, kui nullist välja saame. Selle peale näitas Maksim mulle kaardi peal ühe haugipunkti, kus on tavaliselt 1-2 valvehaugi olnud, ja kui meil mõistus täiesti otsa saab, siis võib seal proovida. Samas punktis oleme me ise ka kunagi haugi saanud. Jätsin selle meelde ja läksime siis Lehariga koha püüdma. Kohe hommikul sai selgeks, et mingit hommikust aktiivsust ei tule, sest öö oli jälle külm. Kella 11-ks oli meil jälle 0. Koha natuke näitas, aga suu oli täiesti lukus. Saime üle 20 järeleujumise ja ainult 1 koha võttis landi ära, aga kahjuks läks otsast ära. Kell 11:30 presenteerisin Leharile Maksimi hommikuse ettepaneku, et ehk on aeg haugi püüdma minna. Helistasime kaptenile ja kapten ütles, et oodake siiski lõuna ära, sest lõuna ajal peaks aktiivsushetk tekkima. Püüdsime veel tund aega, aktiivsust ei saabunud ja kell 12:30 helistasime uuesti kaptenile sama ettepanekuga. Kapten andis loa ja läksime haugi püüdma.

Peab mainima, et me ei ole viimased poolteist aastat heina seest haugi püüdnud ja isegi haspelrulliga spinning oli esimesed visked käes väga võõras, nagu püüaks esimest korda. Aga lihasmälu tuli kiiresti tagasi ja eks me oleme ikka aastaid sellist püüki teinud ja varasemaid kogemusi on väga palju. Natuke pärast kella 13 tuli esimene mõõdus haug ära. Eneseusk hakkas vaikselt tagasi tulema. Moraalselt oli muidugi jälle raske hommik kuni kella 13-ni nullitada ja olla jälle samas augus, nagu eilegi. Aga läks natuke aega ja samast tsoonist tuli veel teinegi mõõdus haug ja natukese aja pärast ka kolmas, kuigi enne meid oli sellest kohast päris mitu paati läbi käinud ja samal ajal pommitas sama kohta ka Läti paatkond, aga nemad mõõdus haugi ei saanud. Siim ja Janno leidsid samal ajal uue tsooni üles, kus oli aktiivsem koha, ja said sealt 5 mõõdus koha kätte. Meil ei olnud enam aega ega mõtet sinna tormata ja püüdsime lõpuni haugi. Niisiis, lõpetasime päeva kolme haugiga ja riikide arvestuses tõusime kolmandale kohale. Õhtul rääkisime omavahel, et kui õnnestuks kokkuvõttes kas või kolmandaks jääda, siis see oleks juba väga hea. Millestki rohkemast ei osanud tol hetkel enam unistadagi.

Kuna teisel päeval tundus, et me vist saame haugipüügiga normaalselt hakkama, siis oli kolmandaks päevaks valitud selline taktika, et läheme hommikul haugi püüdma, ja kui päeva jooksul hakkab teine paatkond piisavalt hästi koha saama, siis orienteerume kohapüügile ümber. Läksime hommikul siis sinna tsooni, kus on 2 päeva teised koondised haugi püüdnud, ja lootsime, et ehk õnnestub sealt mõned aktiivsemad haugid kohe hommikul ära noppida. Miinuseks oli muidugi see, et me ei ole seal mitte kunagi püüdnud. Kohapeal aga selgus, et hommikul haug aktiivne ei olnud, saime ainult alamõõdulisi, aga ühtegi mõõdus haugi ei tulnud. Ka teistel koondistel ei paistnud midagi head, siin-seal saadi aeg-ajalt alamõõdulisi, aga tundus, et eldoraado on seal otsa saanud. Läksime siis eilsesse tsooni, ehk on seal veel mõni mõõdus haug alles. Sealt õnnestus saada 2 mõõdus ahvenat ja mõned alamõõdulised haugid. Hommikul sai teine paatkond 2 koha, meie otsustasime aga haugi veel proovida. Hakkasime kontrollima teisi punkte, aga ka need ei toonud midagi. Kell 11:30 teatas teine paatkond, et nad on lühikese vahega 3 koha juurde saanud, samal ajal oli meie skoor ainult 2 ahvenat. Selge oli see, et peame midagi muutma ja tormasime koha püüdma. Teine paatkond muidugi hoiatasid, et tuul hakkas tugevnema ja mõelge ikka 2 korda, kas ikka tasub siia tulla, sest tuulega ei pruugi enam midagi saada. Kuna meil midagi paremat võtta ei olnud, siis pidime riskima.

Kui kohatsooni jõudsime, oli tuul ja laine juba täiesti arvestatavad ja iga minut läks aina hullemaks. Esimesed 15 minutit nägime veel stabiilset kala, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas koha põhja vajuma ja häid näite enam ei olnud. Tuul oli tugev, laine suur, kala hakkas liikuma ja seda tabada oli väga raske. Õnneks oli meil pika 72-tollise jalaga Lowrance Recon vöörimootor, mis suure lainega veest välja ei hüppa ja hoiab väga hästi paigal.
Jälle oli kõva pinge peal, sest asjad ei läinud üldse nii, nagu me plaanisime, ning kella 13-ks oli meil protokollis ainult 2 ahvenat. Kell 13 õnnestus aga kätte saada 73cm koha ja tuju läks veidi paremaks, kuid siiski mõistsime, et hea tulemuse jaoks on seda siiski vähe. Koha oli selleks ajaks juba praktiliselt täies koosseisus põhja vajunud ja kuna midagi paremat visata ei olnud, siis hakkasime üritama ka põhjast koha kätte saada. Mingi hetk nägimegi Scout ekraanil (Lowrance Active Target LIVE andur) põhjas ilusamat kriipsukest ja pikalt mõtlemata tegin ühe viske ja imestus oli suur, kui see kala otsustas ka ära võtta. Aga kui kala väsitama asusin, siis ta hakkas kahtlaselt kiiresti pinda tulema ning mulle tundus, et see vist ei ole siiski koha. Kala tuligi pinda ja hakkas pinnas märatsema ning selgeks sai, et tegemist ongi haugiga. Peast käis tuhat mõtet läbi, et mul on ju koharitv, kus on peenike 0.4mm fluoro lips ning lisakolmik on pandud tavalise nööriga, ning ilmselt närib haug ikka kas lipsu või assisti läbi. Leharil tuli kiirustades veel kahvapea varre küljest ära! Ei tea kuidas, aga kuidagi me selle haugi siiski kahva saime! Pikkus oli 71cm. Südamel hakkas kohe kergem, sest 73cm koha ja 71cm haug koos kahe ahvenaga annavad kokku enam-vähem 5 standard-haugi punktid välja, mis ei ole üldse paha tulemus. Siimul ja Jannol õnnestus ka selle ajaga 1 koha juurde saada ja nad võitsid sellega päeva. Meil aga õnnestus jälle napilt rongi alt välja tulla, nagu ka varasematel päevadel.

Kalda peal selgus, et teise päeva järel teisel kohal olnud leedukad täna ahvenaga põrusid. Selge oli see, et rumeenlastele ei ole võimalik järgi jõuda, aga kas leedukad põrusid nii palju, et me teisele kohale tõuseme, seda me ei suutnud uskuda. Mõne tunni pärast löödi numbrid kokku ja olimegi tõusnud hõbemedalile! Kui võiks arvata, et kodusel veekogul on hõbemedal kaotus, siis arvestades kõiki asjaolusid võime kindlalt öelda, et see on võidetud hõbe, mitte kaotatud!

Raske on sõnadesse panna, milline närvipinge meid kõik need 3 päeva saatis. Iga päev on moraalselt kui Ameerika mäed. Iga päev võitlesime praktiliselt lõpuni nulliga ja alles päeva lõpuks õnnestus rongi alt välja tulla. Arvan, et varasemate MM-ide kogemused ja üleüldse suur võistluspüügi kogemus aitas meil iga päev mitte murduda ning võidelda viimase sekundini. Nii närvirohket ja vastutusrikast võistlust ei ole meil küll kunagi olnud!
Räägime paar sõna ka varustusest, mida me Võrtsjärvel kasutasime. Kohapüügil kasutasime nii meie kui ka Siim ja Janno paatkond kahte Lowrance Active Target andurit, millest üks on Forward vaates ja teine Scout (e. Perspective) vaates. Tänu sellele saime teha täpsemaid viskeid ja paremini hinnata seda, kas lant maandub piisavalt täpselt koha ründetsooni või vajub mööda. Passiivse kohaga oligi nipp selles, et lant pidi sattuma mõne sentimeetri täpsusega kohale täpselt lõua juurde, ainult siis võis loota, et ta võtab selle ära. Vastasel juhul ta kas ei reageerinud üldse või jälitas lanti paadini, aga ära ei võtnud.
Vöörimootoriks oli meil Lowrance Recon, millel on nüüd juhtimine muutunud palju mugavamaks. Puldil on „joystick” tüüpi juhtimine ja lisaks ekraan, kust saab vöörimootori suunda mugavalt vaadata ilma, et peaks kogu aeg üle õla piiluma või püsti tõusma. Meie püügistiili juures oli see ekraani pealt vöörimootori suuna jälgimine võtmetähtsusega, sest muidu ei oleks meie kaelad seda MMi üle elanud.

Treeninguid oli palju ja saime kogeda igasugust ilma – 15 m/s tuult, 1,5m lainet, vihma, rahet ja mõned üksikud korrad ka päikest Väga abiks olid Gill riided – Aspect Bib kombepüksid ja jope. Gill on väga tuntud purjetamisriiete bränd ja peab mainima, et kalapüügiks sobivad need riided ka ideaalselt, sest märjaks ei ole me saanud ka siis, kui pooleteistmeetrine laine täpselt üle pea läheb, samas on nad seljas väga mugavad ega takista aktiivset liikumist. Oleme proovinud igasuguseid riideid, aga midagi paremat ei oska küll tahta.

Niisiis, Eesti koondis saavutas Maailmameistrivõistlustel hõbemedali ja paatkond Siim Enders ja Janno Jaadla saavutasid ka individuaalarvestuses pronksi. Koondisesse kuulusid: Siim Enders, Janno Jaadla, Alexander Andrusenko, Lehar Leetsaar, Maksim Konovalik, Konstantin Aksjonov, Igor Varlamov, Sergei Varlamov ja kapten Raigo Padar.

Soovin omalt poolt tänada kogu meie tiimi. Oleme kõik suure töö ära teinud! Igaühe panus oli väga oluline ja ilma selleta ei oleks seda medalit tulnud! Suur tänu kaptenile Raigole, et selle vastutusrikka ameti enda kanda võttis! Soovin tänada ka Jõesuu Turismitalu omanikku Jaanust, kes meid võistluse ja treeningute ajal võõrustas, pakkus meile õhtusöögiks head ja paremat ja aitas igatepidi! Kes otsib head kohta puhkamiseks, siis Võrtsjärve ääres on Jõesuu Turismitalu väga hea koht, kus tunned ennast nagu kodus ja kus on maalilised vaated Võrtsjärvele!
Ja lõpuks tänan kõiki poolehoidjaid moraalse toe eest ja kindlasti abikaasat ja lähedasi kannatlikkuse eest. Ei ole lihtne kõigega hakkama saada sel ajal, kui mees on 2 nädalat kodust ära! Soovime edu ka järgmise aasta koondisele, et neil Ungaris ka vähemalt sama hästi või veel paremini läheks!

— Lehar —
Kümme aastat teekonda spinninguspordis
Kui räägitakse kalapüügist, meenub paljudele esmalt mõni nali juttudest „suurtest kaladest“, liialdatud saakidest või ka kalameestest, kellel õnge asemel pudel käes.
Tegelikkus on aga sootuks teistsugune. Kalapüük on väärikas ja sügavalt tasakaalustav hobi, mis annab võimaluse olla looduses, puhastada mõtted ja leida rahu iseendaga.
Tänapäeva maailmas, kus aina rohkem räägitakse mentaalsest tervisest ja läbipõlemisest, on kalapüük üks neid väheseid tegevusi, mis õpetab korraga nii kannatlikkust, keskendumist kui ka rõõmu lihtsatest hetkedest.
Inimesel on elus vaja armastust, sihti ja lootust – ja need kolm on kalapüügis alati olemas.
Sellest lihtsast hobist saab mõne jaoks aga elustiil – ja mõne jaoks ka spordiala, kus kirg ja sihikindlus viivad maailma tippu.
Paljud küsivad, miks üldse on vaja kalapüügis võistelda. Vastus on lihtne – soov teha asju võimalikult hästi. Kalastussport annab võimaluse katsetada, õppida ja võrrelda end teistega, et veel paremini mõista, kuidas erinevad kalaliigid käituvad, millist mõju avaldavad ilm, valgus ja vee temperatuur, ning kuidas oma oskusi lihvida.

Kalapüük on teadus – ja teadus on põnev. See ühendab emotsiooni ja analüüsi, loovuse ja täpsuse. Just see segu teebki kalapüügist midagi enamat kui hobi – sellest saab elukestev kirg ja pidev teekond paremaks saamise poole.

Algus Prantsusmaal
Kui 2014. aastal Prantsusmaal Lac du Bourget’l toimunud maailmameistrivõistlustel astusin esimest korda spinninguspordi maailmaareenile, ei osanud ma veel aimata, milline pikk ja õpetlik teekond mind ees ootab. See oli minu esimene MM – närviline, põnev ja täiesti uue kogemusega võistlus. Seal nägin esimest korda, millisel tasemel maailma tipud tegelikult püüavad, ja mõistsin, kui palju on veel õppida.
Kahe mehe teekond algas Viljandi järvelt

Juba järgmisel aastal, 2015. aastal Viljandi järvel, seisin taas MM-stardis. Seekord olime Alexandriga mõlemad püüdmas, küll veel erinevates paatides.
Võistlus kestis kaks päeva. Esimesel päeval püüdsime matkida teiste riikide koondisi – nende stiili, landi- ja liikumisvalikuid – ning põrusime. Teisel päeval otsustasime teha täpselt seda, mida oskasime kõige paremini, ja see tõi hoopis teise tulemuse. Eesti koondis saavutas lõpuks riikide arvestuses tubli viienda koha. Tagantjärele võib öelda, et just see Viljandi järvel toimunud võistlus andis meile Alexandriga mitmeid olulisi mõtteid ja ideid, kuidas maailma tippu jõuda.
Pärast Viljandi MM-i heitsime spinningud ühte – ja sellest algas meie ühine teekond, mis on kestnud tänaseni.

Kuld, pronks ja kodune hõbe
Sealt edasi viisid maailmameistrivõistlused meid läbi paljude paikade: 2017. aastal Venemaale Ivankovskoye veehoidlale, 2022. aastal Tšehhisse Slapy veehoidlale ja 2023. aastal Lätti, kus võisteldi Riia ümbruse vetel. Iga järv ja veehoidla on olnud oma nägu – kord tuuline ja karge, kord vaikne ja südasuviselt soe.

2018. aastal Inglismaal krooniti Eesti meeskond esmakordselt maailmameistriks – sündmus, mis tähistas pöördepunkti meie spinninguspordi ajaloos. See tõestas, et ka väike riik nagu Eesti suudab konkureerida maailma tugevaimate kalastusriikidega.
2019. aastal Tšehhis õnnestus meil koos Alexandriga Eesti meeskonna koosseisus seda edu korrata – võita taas maailmameistritiitel ning võtta lisaks individuaalne pronksmedal. Selle aasta Võrtsjärve meeskondlik hõbe kinnitas lõplikult, et Eesti spinningupüük kuulub kindlalt maailma tippu.

Kodujärv ja vastutus
Võrtsjärv on minu jaoks aga enamat kui lihtsalt võistluspaik. Lapsena veetsin kõik suved vanaema ja vanaisa juures Võrtsjärve ääres – kalastades, aerutades ja ujudes. Tagasitulek siia, nüüd juba maailma tippvõistlusele, oli justkui ringi sulgumine. Kodune järv, lapsepõlve paigad ja kümne aasta pikkune töö – kõik need kohtusid ühes hetkes.

Võistluseks ettevalmistudes ja eriti võistluspäevadel tunnetasime Alexandriga väga selgelt vastutust – mitte ainult Eesti koondise ees, vaid ka korraldusmeeskonna ja kogu Eesti kalastusspordi kogukonna ees. Me andsime endale aru, et ebaõnnestumine kodus oleks suur pettumus paljudele ja jäänuks meelde pikkadeks aastateks. See teadmine pani meid pingutama iga viske ja iga kala nimel veelgi rohkem, kui võib-olla ükski varasem võistlus.
Tänavused maailmameistrivõistlused olid seetõttu emotsionaalsed ja nõudlikud. Kodune vesi ei andnud midagi lihtsalt, ilm pani proovile nii tehnika kui kannatuse. Kuid just see kogemus ja aastatepikkune koostöö Alexandriga aitasid meil lõpuks tulemuse vormistada.

Tänusõnad ja toetajad
Eraldi soovin tänada Ivo Sööti ja tema superägedat meeskonda, kes tõid selle maailmameistrivõistluse Eestisse ning korraldasid selle hindele 5+. See oli sündmus, mis jääb kõigile osalenutele kauaks meelde ja näitas, et Eestis suudetakse korraldada maailma tasemel võistlusi.

Samuti suur tänu Alter Baltics OÜ meeskonnale, kes on meid järjepidevalt toetanud nii kajaloodide, vöörimootorite kui ka võistlusriietusega. Nende panus on aidanud meil olla paremini ette valmistunud ja keskenduda sellele, mis tõeliselt loeb – püüda parimat tulemust.

Ja lõpuks – kõige suuremad tänusõnad lähevad minu lähedastele, eesotsas abikaasaga, kelle koorem oli sageli suurem kui minul endal. Ilma nende toeta poleks see teekond olnud võimalik.

Aitäh kõigile, kes on sellel teel olnud – kaasvõistlejatele, toetajatele ja sõpradele. Kohtume järgmisel järvel, uue väljakutsega.

---

Team Lowrance Estonia kasutab: